Ajalugu

Ei pill pereta toida, ega kannel kaasata kosuta 

Vanim keelpill Eestis on 6-7 keelne kannel (varem 5-keelne), mille vanust loetakse paarituhande aastaga. Kannel kujunes välja muistsel ajal läänemeresoome ja balti-hõimudel (soome kantele, läti kokle, leedu kanklis) ning levis naabruses slaavlastele (gusli).

Tihtipeale omandati kandlele ka maagilist tähendust. Piibli eestikeelses tekstis on Taavetile kannel kätte antud ja seetõttu on kandlemängu peetud Jumalale meelepäraseks tegevuseks. Seepärast pole olnud kannel pillide hulgas, mille peale kirik viltu oleks vaadanud. Esimene kirjalik teade eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.

Kuigi kandle helitekitamise põhimõte on kõikjal sama, on pilli ehituses täheldatud küllaltki suuri erinevusi. Paikkonniti on leitud pille, kus kõlakarp on õõnestatud kas pealt, alt või hoopis külje pealt. Samuti on kasutatud kandle materjalina erinevat puitu. Eestis kasutati reeglina kuuse-, männi-, pärna-, lepa- või kasepuud. Kannelt valmistati ka vana palkmaja seinapalkidest, kuna need olid hästi kuivad ja puit oma sisepinged juba maandanud. Keelte materjalina eelistati vasktraati, kuid kasutati ka hobusejõhve või lambasooli. Algselt kasutati pilli häälestamiseks puidust keerdpulki (puitvirblid), kuid hiljem asendusid need raudvirblitega. Erisugune kandle/gusli vorm oli levinud loode-venelaste, setode ja vepslaste juures. See kandlekuju omas erilist pikendust ehk laba - helisaba (seto helühand). Helisaba ülesandeks oli pilli kõlapinna suurendamine, mis parandas ka pillikõla kvaliteeti.


Väikekandle levikuala.

Soomlaste, karjalaste, vepslaste, vadjalaste, isurite, setode, eestlaste, liivlaste, lätlaste, leedulaste ning loode-venelaste ajaloolisel territooriumil.

Mõnevõrra erilisem oli(on) setode kandlemängustiil. Kannel toetati mängu ajal küljega vastu põlvi ja vasaku käe sõrmed asetati keelte vahele (üle ühe keele). Niimoodi sõrmi ühele ja teisele poole liigutades oli võimalik lasta kõlada erinevatel akordidel. Parema käe sõrmedega tõmmati helisema parasjagu katmata keeled. Samasugust katmistehnikas akordilist mänguviisi harrastasid ka vadjalased ja Loode-Vene guslimängijad, mujal valitses meloodilisemat mängu võimaldav noppimistehnika. Üldiselt peetakse katmistehnikas mängimist vanapärasemaks ja noppetehnikas mängimist uuemaks mängimisviisiks.

Kandlemängu kõrgaeg langes aga 19. sajandi viimasele veerandile ja 20. sajandi algusse, millal kandlemäng muutus koguni moeasjaks. ''Peaaegu iga eestlane tegevat endale ise pilli ja oskavat sellel ka mängida. Kandle omaniku järgi otsustati perekonna muusikalist annet ja meelelaadi". (A. Krikmann, 1941)

Eestis sai üldlevinud 6-7-keelne kannel tegi kaasa rahvamuusika üldise arengu ning pillikeelte arv hakkas tasapisi suurenema, kohati ulatus keelte arv kuni 12 keeleni. Tihtipeale lisati olemasolevatele meloodiakeeltele alumisi ehk burdoonkeeli, mis aitasid laiendada nn. meloodiajoonist ja mitmekesistasid mängulaadi dünaamikat. Keelte arvu suurenemine oli põhjustatud rahvaviiside ulatuse suurenemisest. Vanema kandlemängutraditsiooni taustal ja osalt ka selle pilli alusel algas hiljemalt 17. sajandil uuemate, samuti kandleks nimetatud keelpillide väljakujunemine. Eeskujuks olid mitmesugused võõramaised psaltrid ja tsitrid. Eestis kujunes välja omanäoline tsitritüüpi kannel ehk simmel või simbel. Täiesti uudne oli simbli ehitus, mängustiil ja repertuaar. 6-,7-,9-keelset väikekannelt mängiti 20. sajandi algupoolel vaid Setomaal, kus moodsam tsitritüüp peagi väikekandle välja tõrjus. Sellist tsitritüüpi diatoonilist kannelt (rahvakannel) mängitakse Eestis tänini. 20. sjandi keskpaiku arenes sellest välja kromaatiline kannel.  


Hiiurootsi kannel on poogenpill, mis levis Eestisse Rootsist. Eestirootslaste vahendusel jõudis pill ka eesti soost mängijateni. Rootsis nimetati seda pilli strakharpa (kohalike rootslaste murdes talharpa “jõhvpill”), soomes aga jouhikko või jouhikantele. Eestis nimetati seda pilli poognaga mängitavaks kandleks, kuid kahe eri pilli nimetamine kandleks tekitas segadust, seepärast lisandus levikualale vihjav hiiu, kokku hiiu kannel. Tänapäeval nimetatakse seda pilli hiiurootsi kandleks, sest see nimetus annab täpsema pildi tema tüübist, levikualast ja päritolust. Vormsi endiseks nimeks oli Hiiurootsi saar, kuna sealtkaudu liiguti Hiiumaale, kus elasid rootslased. Pilli keelteks ja poognal kasutati hobusesabajõhve ja sooli. Enamasti oli pilli korpus nelinurkne, harvemini ka viiulit meenutav. Keeli oli 3-4, kuid Ida-Soomes ja Karjalas tunti ka 2-keelseid erikujuga pille. Eeskätt pillil mängitud tavandi- ja lustliku tantsumuusika tõttu sattus hiiurootsi kannel 19. sajandil liigselt vagatseva usuliikumise põlu alla ja sealt algas ka mängutraditsiooni hääbumine. Eestis mängiti seda pilli 20. sajandi alguses vaid mõne üksiku pillimehe poolt. Tänapäeval on Eestis huvi pilli vastu tõusnud ja seda mängitakse ja õpetatakse mitmel pool.


Kasutatud materjalid

Raamatud:

  1. Tampere, H. 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Tallinn: Eesti Raamat
  2. Tõnurist, I. 1996. Pillid ja pillimäng eesti külaelus. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
  3. Karras, P.,Tõnurist, I. 2001. Kuuekeelne kannel. Noodikogu. Viljandi: OÜ VALI press
  4. Karras, P. 1996. Kuuekeelse kandle noodikogu. Viljandi
  5. Viires, A., Vunder, E. 1998. Eesti Rahvakultuur. Tallinn: AS Pakett